Ma olen lihtne tüdruk. Olen pärit perekonnast, kes teenib elatist põllumajandusega, ja kasvanud vanematega, kellel on põhiharidus. Ma ei käinud üheski Eesti peenes eliitkoolis, vaid pisikeses Tartumaa keskkoolis, kus klassikaaslasi oli mul tervelt kuus. Otse öelduna: ma olen sibulakasvatajate perest pärit maakas. Ma ei ole seda kunagi häbenenud, aga vaadates enda kursusekaaslasi psühholoogia instituudis, ei näe ma just kuigi palju inimesi, kes oleksid sellise taustaga nagu mina. Nii on minu jaoks selge, miks ma võtsin alles 24-aastaselt julguse kokku ja läbisin katsed, et pääseda psühholoogiat õppima. See oli esimene kord, mil tundsin, et kui ma valituks ei osutu, ei tee see mulle liiga palju haiget. Kindlasti oleksin ma ikkagi pettunud ja mul oleks olnud valus, kuid erinevalt nooremast iseendast ei oleks ma seda isiklikult võtnud. Ma ei tea, kas tegu oli vedamisega või olid tähemärgid soodsas seisus (nali), aga nüüdseks olengi ma enda bakalaureuseõpingutega lõpule jõudmas.

Tunne, et õpin enda jaoks õiget asja, on minu jaoks väga selge. See on muidugi ainult minu kogemus. Inimesiti võib õigel erialal õppimise tunne palju erineda. Mind aga täidab tõsine kirg enda valitud eriala vastu: mulle päriselt ka meeldib õppida. Muidugi on erandeid, aga mul on loengutes põnev. Kodutöid tehes on mul tunne, et õpin tõesti midagi kasulikku ja teen midagi huvitavat. Kui kätte on jõudnud suvevaheaeg, on mul esialgu kergendus, sest peale eksamisessi on ju ikka hea puhata. Juba juuli keskel tunnen aga iga aasta, et aitab küll, ma igatsen armsaks saanud Näituse 2 õppehoonet ja entusiastlikke õppejõude ning tahan juba jälle õppida!

Nüüd tunnen südamest, et õpin iseenda jaoks ja selleks, et saada targaks, mitte lihtsalt selleks, et saada kätte diplom ja minna tööle. Need aastad psühholoogia instituudis on teinud mind paremaks, targemaks, õpetanud kriitiliselt mõtlema ja avardanud täielikult mu maailmapilti. Psühholoogiaõpe erineb radikaalselt minu kolmest eelnevast ülikoolikogemusest, sest usaldasin lõpuks seda, mida mu süda oli mulle aastaid öelnud: ma ei saa end sundida tegema midagi, mis mulle ei meeldi, ainult seetõttu, et kardan riskida. Eesti vanasõna ütleb: "Julge pealehakkamine on pool võitu". Seda lauset tasub meeles pidada, et tulevikus mitte kahetsust tunda!